Kiri mis võtab kogu eelneva kenasti kokku

http://www.grapplearts.com/Blog/2010/11/598/

Nii ta käib

Kuna kõik Lissaboni lohetajad on suveks Costa de Caparicalt ära pagendatud, siis ei jäänud meil pühapäeval muud üle kui 5km lõuna poole matkata - Praia de Nova Vagale. Auto olematus muudab meie kohalesaamise spottidesse kordades raskemaks. Mõnede õnneks peaks alates 1 juulist hakkama Caparical tööle beach train - sihtkoht Beach 19.
Noh, võtsime meie siis nagu kõik ristiinimesed Praca de Espanhalt bussi number 161 (või 153, kuidas soovite) ja kihutasime Costa de Caparica lõpp-jaama. Kõndisime sealt ranna poole, keerates esimesest ringistristmikust vasakule kohviku ees asuvasse nr 130 peatusesse. Ajaks kui meie sinna jõudsime oli vanker juba läinud.
Leidsime pastelaariast paarikese kes taksonumbri küsimise peale, erinevalt nõutu näoga teenindajannast, meile hoopis ise taksojuhte tahtsid mängida. Auto oli väike ja üks seltsiline oleks tänu äkkpidurdusele peaaegu oma kikud õnnelikult laua sisse jätnud. Randa tähistavad sildid näitasid kõike muud kui Praia de Nova vaga aga õige too koht siiski oli. Selgus, et lohekooli rannaalas on välistele rigamine keelatud, mistõttu pidime kaugemale - gaymaale - kõndima. Nendest jubedustest mis seal nägime parem ei kirjuta.
Oli cross on-shore NW 6-7m/s. Termokas, nagu siin suvel ikka - pärast 13 hakkab puhuma.  Minu seekordne sess nägi välja nii: bodydrag pooleteistmeetriste murdumiskohast tahapoole ja parem halss, käkerdan triibud ookeanile. Vasakuga - ei saa korraga üle 3-4m sõidetud. Alguses enda 12ga, pärast Dominiki 9ga, paremaga isegi natuke kurssi hoides. Sedakorda suutsin aluse kaotada umbes kuuel korral. Õnneks tuleb ülestuult bodydrag kenasti välja ja pisukese nugistamise peale saan laua alati enda jõududega kätte.
Tagasi kulgesime pöidlaküüti kasutades kooli instruktori van-ga. Kokkuhoid missugune. Ideaalne suund, ideaalne päev ja päris palju "üles" kõndimist. Nii ta käib.

40km Downwind with a bus

Nädalavahetusel pidime osalema 40km allatuult sõidus.

Kuigi mu lohetamise oskused piirduvad hetkel ainult pärituult paremal halsil edasi-jukerdamisega ja vasakule püstisaamisega, otsustasin siiski harjutamise mõttes proovida.
Sõitsime rongiga Setubali, sealt võtsime praami Troia ja mahasaades hääletasime ennast jeebi kastis praia Troia de Sol. Tegemist oli rikaste rajooniga ja üleüldse kõik rannad Setubalis osutusid oma helesinise vee ja valge liivaga imedemaaks.
Ainuke VIGA oli see, et tuult polnud. Race pidi olema Troiast Melidesesse (massive beach break) aga lõpuks passisime allatuult ühest rannast teise. Tulemus oli see, et pussu toel said 7 tüüpi 62 minema, kes ka selle järelejäänud 10 km finishini ära sõitsid. Ülejäänud said lihtsalt ära praetult 10 euro eest bussis loksuda.


View Larger Map

Kena tüng, eh.

Maroko

Reisist kirjutab oma blogis Piia

Extreme experience nr. 2

Käisin Lagoa de Albufeiral. Asju juhtus, pärast seda läks lohetamise isu tolleks päevaks üle.
Sellised situatsioonid elus muudavad sind, juhivad seda mis või kes sa oled. Kas pärast esimest kaheksat tundi mäel persetamist oled võimeline järgmine päev valuliku sabakondiga tagasi ronima? Kas murtud jalg on väärt peaaegu puu otsa lendamist? Muidugi mitte aga me teeme seda mingil põhjusel aina uuesti, sellepärast, et lõppkokkuvõtes oleme niikuinii olulistel hetkedel üksi. Koos loodusega - asjaga mida nimetame eluks.

Tõeline Portugal

Eelmise nädala teisipäeva õhtul lõpetasime kuue päevase lohesurfi reisi Algarve maakonda Lõuna-Portugalis. See oli üks päev plaanitust hiljem.
Kui Dominik video valmis saab siis kirjutan võib-olla pikemalt, kui viitsin. Surfata kahjuks väga palju ei saanud aga kahe triibuga suutsin ennast siiski õnnistada. Nüüd tean täpselt, mis tegema peab.

Serra de Estrela

Gracie Lisboa läks treenima, seekord liikusin 300km põhja poole. Serra de Estrela on rahvuspark kus asub ühtlasti Portugali kõrgeim tipp. Muuhulgas õnnestus tutvuda Fundão ja Covilhã-ga kus ma võisin vabalt esimene eestlane läbi ajaloo olla. Sahkerdasin ennast koos teistega 4 tärnisesse hotelli, kahese toa põrandale tasuta ööbima.
Kulinaaria nimekirjas saab nüüd linnukese märkida selliste maitsvate roogade juurde: oad riisi ja kurat teab mis erineva lihaga; kana pugu, looma mao siseseinad (pidasin neid seenteks), kaheksajalg - ehk koka valik; metssiga mingi imeliku püreega.
Imestasin, et portugali tüüpiliseks toiduks nimetatakse õhukesest praetud sealihaviilust, riisist, salatilehest ja friikartulitest koosnevat taldrikutäit.
Kui sind siin õigesse kohta viiakse siis sööd ning jood nagu kuningas ja mis tudengile oluline, odavalt!

Märkimisväärsete seigana võib välja tuua selle, et portugaalased muutuvad lollakateks 5 aastasteks kui lund näevad. Naersin kõva häälega.

siia üks trennipilt ka ehk varsti

Enda üllatuseks ei tea ma: milline on Eesti suurim ettevõte, mida Eestist kõige rohkem eksporditakse, milline on kõige arenenum tööstus, milliseid väärtuslikke maavarasid meil leidub. Meeldetuletuseks: http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_ajalugu

Rotterdam

Olen üks nendest "õnnelikest" kes näeb tavaliselt oma ema korra aastas. Asjaolude soodsal kokkulangemisel külastasin eelmisel nädalal Rotterdami. Kõik mida ma seal tegin oli chillimine ja hängimine. Mugav kui keegi süüa teeb ja sind poputab - elu nagu filmis.

Emal oli kaks paksu hulkurkassi, keda pidevalt toita tuleb. Iga päev kell 8 ja kell 17 on vorstid ukse taga põhjamaalise täpsusema kräunumas (nigu naksti). Lisaks on tal kavaler, kes hullupööra suitsetada armastab - nikotiin pole just minu teema. Otherwise, väga tore puhkus oli.
Loodetavasti järgmine kord saabub suvel, sest talvel on üsna ekstreemne rattaga trenni sõita.

Laevandusmuuseumis

See kummikaitse fänn purple-belt pakkis mind nii kokku, et veri ninast väljas. Sain motti treenimiseks juurde - treenimiseks Eestis. Portugalis on mõttetu :)

Mu blogi sakib, kõik loevad Piia oma

Ekspromt enne neljapäevast eksamit, pärast ajude kärsatamist nii päikese kui Software arhitecture ainega Johanni terassil, otsustasime sõita lõunasse ja bookisime reedeks auto.
Kõik oli äge - päeval soe, öösel jahe. Sai nalja - 10 liitrine kondoomist veepomm teeb viiendalt korruselt alla kukkudes päris korraliku litaka (oota kui vana ma olen?). Sai surfatud - laine ja ookeanipõhja vahele jääda, arusaamata milline pool on üles ja milline alla, ei ole tervislik.
Lissabonist välja algab tõeline Portugal - loodus, ookean, korgiistandused, oliiviistandused, kalurikülad, rannad jne.

Tegusi lumes ja lumel

Nii, semester 2. Tegelikult enne on vaja teha veel eksamid aga see selleks. Kogu oma „suusavarustuse“ ja kottidega avastasin check-in letis, et mul on 5kg liiga palju kama. Checki-inni naisterahvas lubas 3 kilo ülekaalus koti, pärast Veski Mati müsli äraviskamist ning gi-pükste ümberpakkimist kasipagasisse, ilusti lennuki peale. Lufthansaga on lauavarustus tasuta, surfivarustus mitte: "Siin kotis on suusad jah?" - "Jah"

Eestis olin kokku 5 nädalat, panen kirja mida selle ajaga tehtud ja mõeldud sai. Mõned järeldused ka. Kuna P üles, et ei tohi mõelda kahju olemisele lahkudes, siis ma ei mõtle. Kes tema käsust üle astub, see kahetseb! Kahe kuu pärast ehk 3ndal aprillil olen Eesti pinnal tagasi.



Reis Lissabonist koju möödus viperusteta, hoolimata sellest, et kogu maailma meedia teatas Frankfurti lennujaamas olevatest viivitustest „tänu“ lumetormidele. Kohe esimesel õhtul lasin maha lõigata oma kiharad ja jõin end tuttavate, sõprade seltsis Chicago nimelises pubis täis. Päris fancy (loe: kulukas) koht on, vanalinnas WWPassaazi küljes. Jõulud kodus... :)

Aastavahetuseks külastasime Triinu suvilat, Soomes Voukattis. Mäepiletid on Soome väga kulukad aga kuna ööbimine oli tasuta siis kannatas minna küll. Teel Sotkamosse lukustas Teet võtmed suvalises tanklas autosse, sest Ints suutis sõidu ajal nuppudega mängida ja Skoda on loll auto. Indrek suutis üldse reisil palju – „peaaegu“ perfect line hüppeid teha, randmeluu murda ning niisama seakostüümis rõõmus olla.

Igatahes, autoabi tuli ja tegi uksed 80 euro eest lahti. Mispeale elu kõige kallimad suitsud pagasnikust kätte saadi.
Välistemperatuur oli päeval mäel olles umbes -20, (nii külmaga polnud ei Alehandro ega mina kunagi lauatanud) see aga ei morjendanud kedagi ega midagi peale näppude. Teet tahtis korraldada revolutsiooni ja aastavahetuse köögilaua taga vastu võtta.

 

Anneli kohta täpselt ei teata aga Maarja nakatus lauapisikusse mistõttu edaspidiseks on meil üks naisterahvas reisidele lisaks kaasa võtta – koodnimi „juhataja“.

Kuradi äge oli. Hundimäng on taas moes.

Tagasiolles nühkisin vahepeal ka trenni ja sain teada, et tuleks vähem juua ja rohkem treenida. Kergitan saladuskatet nii palju, et teadmine ei ole kohale jõudnud. Aitäh Ron!

Jätise suvila on nüüd peaaegu valmis – saun ei haise ja see koht näeb veel palju väga haigeid aktipoose.

P sünna läks käest, Von Krahl lendas tükkideks – õigemini shotid lendasid suvaliste inimeste organismi (minu kulul) ning järgmine päev ärkasin värinates venna toas diivanil. Kuradi äge oli, pidu.

Alustasin eelmist lõiku Jätise nimetamisega, tegelikult oli nii, et see absoluutselt kõige teravam, täpsem hüüdnimi tuli mu ajusse Gruusias suusaliftiga üles sõites. Gruusias on Tbilisi, mida me ei näinud. Lisaks tsatsa, parim toit, odavad mäepiletid, sitaks lund või palju udu (kuidas soovite), kallis vein ja viinamarjast-pähklist tehtud söödavad dildod. Kindlasti lähme tagasi.
Ahjaa, suusatajad said kõvasti pähe ja Kaisa pidas kenasti nädala meie juustutamist vastu (ALU naised noh).
Järgmine lauapeatus, Jätise eelistusel ja havi käsul – Andorra! Laud on poola keeles desk – what the fuck?

Täna tuletasime õnnelikuse valemi, selles on kolm komponenti (Kristjani sõnade kohaselt) - eneseteostus, armastus + 1 veel, mida me ei tea.
Kas need peaksid üksteisele järgnema, eksisteerima samaaegselt või miskit muud moodi, pole kah tuvastatud.

Kummalgi meist on täidetud üks - kes juhib?
Kes muneb see kaotab... ja nii ongi.