Käisin Lagoa de Albufeiral. Asju juhtus, pärast seda läks lohetamise isu tolleks päevaks üle.
Sellised situatsioonid elus muudavad sind, juhivad seda mis või kes sa oled. Kas pärast esimest kaheksat tundi mäel persetamist oled võimeline järgmine päev valuliku sabakondiga tagasi ronima? Kas murtud jalg on väärt peaaegu puu otsa lendamist? Muidugi mitte aga me teeme seda mingil põhjusel aina uuesti, sellepärast, et lõppkokkuvõtes oleme niikuinii olulistel hetkedel üksi. Koos loodusega - asjaga mida nimetame eluks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar