Kuradi kahju, et trenni ei saa. Mis teha, kool ja lõpetamine nõuavad oma. Suvel treenin kuhjaga tagasi :) Võib-olla on see hea - kire säilitamiseks.
Sattusin juhuslikult Eesti Poksiliidu lehele ja leidsin sealt järgmist.

Pierre de Coubertin
11. veebruaril 1919
Nüüd aga pole poks (millest ma hiljuti kõnelesin, et see oli Theodore Rooseveltile esimeseks ettevalmistuseks tema püüdlustes meheliku jõu tugevdamiseks) Lausanne’i avaliku arvamuse soosingus. Vanemad talitavad väga valesti, kui nad ei hoolitse, et nende lapsed sellele spordialale pühenduksid. Nende silmis on poks vaid kaklemise kunst, kunst, mille tugev ja lihaseline mees vajaduse korral üsna loomulikul viisil ära õpib; kui palju sõnu, nii palju eksimusi! Poksimine ei toimu kuidagi instinktiivselt. Katsuge vaid, kui te pole kunagi õppinud, lüüa sirget või sooritada kõrvalepõiget. Teie ei tõdeks mitte ainult oma kohmakust, vaid ka jõupingutuste täielikku tagajärjestust. Liigutus, mida loodus ähvardatud inimesele soovitab, on haarata mingi relva järele, kui see on tema käeulatuses, või haarata vastast, et püüda teda maha suruda, nagu see uljaspäil viisiks. Palju tõhusam on poksija hoiak, kes kõigepealt osava valmisolekuga läheb kaitsesse, mille varjus ta pealetungi ette valmistab, näeb lööke tulemas, otsustab, kas tuleb nende eest kõrvale põigelda või neid pareerida. Ta valib koha rünnakuks või vastulöögiks ja paiskab õigel silmapilgul kogu jõu ettepoole: see on taktika ja strateegia miniatuurses vormis, mis eeldab arvukate psühholoogiliste ja füsioloogiliste omaduste valdamist. Poksija vajab külma verd ja rahu, ülevaatlikkust ja otsustusvõimet, erilist kiirust ja kõigepealt lakkamatut vastupidavust ja tugevust, mis ühtlaselt jaotatuna ei tunne mingit järeleandmist kogu võistluse vältel.
Lisanduvad teisedki eelised. Poks on kiirete inimeste sport, kuna ta nõuab treeningul maksimumi minimaalse ajakuluga. See sport esitab sisustusele vähe nõudeid. Mida on vaja? Paar polsterdatud kindaid, võimlemispüksid ja pehmete taldadega kontsadeta kingad. Miski pole tervislikum sellest riietusest, või paremini väljendatult, liigsest riietusest loobumisest. Lõpuks arendab poks niisama harmooniliselt kõiki lihasgruppe nagu sõudminegi, see privilegeeritute spordiala, ja välistab jõu säästmise närviväsimuse tõttu. Sealjuures rakendatakse igal silmapilgul kõhklematult ja reservatsioonita kogu oma jõudu. Võib-olla võlgneb see võistluslik ala oma rahustava toime just kehalisele rahuldusele, mis tekib suure jõukulutuse tulemusena.

Ja pärnu ärimehe peksmise valguses sobib hästi ka:
MIKK MIKIVER
Koordineeritud liikumine, vastase kavatsuste lugemine ja nende ennetamine, enesevalitsemine - need on põhielemendid, mida poksiga tegelemine võib anda, kui temaga pühendunult tegeleda. Ja siit järgnebki, et kui lisate kiirust, teravust, vastupidavust, võite saavutada selle , et ei pruugi karta endast suuremat või tugevamat. Poks nõuab, aga ka asendab rütmitunnet - paljud head poksijad on ka head tantsijad nagu paljud rütmimuusikud on olnud päris head poksijad.
Poks ei õpeta kaklema vaid kaklust vältima, poks kasvatab enesekindlust, sellega ka enesevalitsemist , poks peaks noorele mehele mõjuma organiseerivalt, meheks tegevalt.
Niisiis, ma soovitan poksiga tegeleda, vähemalt mõned aastad peaaegu igaühel, pikemalt siis, kui selgub, et on tõelisi eeldusi, mida annab karmi tööga meisterlikkuseks arendada.
Võtke asi ette, et poks - eelkõige Eesti poks - mõõnast väljuks, et poks ei tähendaks moonutatud nägusid ega praalivaid rusikakangelasi vaid terveid, normaalsete näojoontega, hea käitumisega noori dzentelmene.