Vastupidiselt minu trennikaaslastele, kes medaleid toovad ning Ameerikas pruune vöid saavutavad, ei saa mina sooritustega eriti kelkida. 8-ndal detsembril toimusid võistlused, eesmärgiks oli kontrollida mis tasemel mu jits pärast 4 kuulist treeningpausi asub.
5 päeva enne mõtlesin, et võiks -64s osaleda - hakkasin kõvasti vett jooma ja vähem sööma. 3 päevaga oli kaal kukkunud vajaliku 1kg asemel 400 grammi. Mispeale otsustasin suurest näljast õgima hakata ja -70s osaleda. Üsna idiootlik ja naljakas. 8ndal kaalule astudes olin kimonos ja kapuutsikas 65,4.
Koht kus võistlus toimus oli suur spordihoone ja ma olin räigelt närvis, ebakindel (-70 tõttu) + lõpuks näost valge (ma ei olnud ainuke). Praadida sai mõnusalt - kella 11-st kui algas kaalumine kuni 18ni ,mil sain lõpuks oma matsile.
Plaan olid closed guardi mängida aga ma ei arvestanud sellega mis saab kui ise sinna satun. Sweebiti ühe korra, sweepisin tagasi; sweebiti teist korda, sweepisin tagasi. Ülejäänud aja lihtsalt mängisin Priitu ja istusin posturega - vastase alistamisproovid mingisugust vilja ei kandnud. Paar korda tegin avamiskatseid ja üritasin püsti tõusta aga ma vist kartsin oma vigastuse pärast ning jalgadele ma ei jõudnugi.
Üks võistlus ei anna rohkem valesti minna kui see läks. Nüüd ma tean mida edasi tegema pean.
...siia tuleb vbl video ja tehnilised kommentaarid minu "supersaavutusest".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar